Vampire killers

Vampire killers
2.ptk
Loomad on lahti
"Animals are out"

Oli külm ja sünge sügisöö. Tuul ulgus ja näljased varesed vaid kraaksusid hirmuäratavatel puuokstel.
Kohalikus New Yorgi loomaaias jalutas ringi mustas vormis valvur, kes aeg- ajalt suunas taskulambivihu mõnele tühjale puurile ja tundus, et kõik oli korras, aga see oli vaid surmav vale. Valvur kuulis enda selja tagant mingisugust tuhinat, nagu oleks keegi temast välgu kiirusel mööda tuhisenud. Mees tegi 360- kraadiseid pöördeid, aga ei näinud enda vastas mitte ühtegi hinge.
Kui valvur jõudis teekonnal lõvipuurini, märkas ta, et uks oli kuidagi lahti kangutatud.
Mees otsustas asja lähemalt uurida ning astus puuri, nähes, et kiskja vahtis mehele altkulmu otsa sai valvur teada kohutava tõe, et teda tabab verine hukk, mida ta ei suutnud ka õudsamas unenäost ettegi kujutada. Vaht sihtis värelevad näpud vööl olevale kabuurile ning püüdis haarata Walther PPK tüüpi püstoli, aga kiskja väledusele pidi öövaht siiski alla vanduma. Raevunud loom tõstis käpad taeva poole ning lükkas vaese valvuri pikali. Lõvi hoidis teravate küüniste abil mehepoega kinni ja hakkas suurte tugevate hammastega mehelt liha välja kakkuma. Selleks ajaks kui loom vaikselt maiustas kadus ka loomaaiast salapärane isik
******

Järgmisel päeval suleti kogu loomaaed tavakülaliste jaoks. Verisesse puuri sisenesid Emma ja Paul. Veidi eemal pakkis valvuri jäänused kokku Erwin Sky.
"Kahjuks mul ei ole midagi rõõmustavat teatada, sest loomake tegi suurema töö juba ära, aga loomaaia direktor Michell Powler soovib teiega rääkida."
Erwin pani jäänukid auto tagumisse kongi ja sõitis laborisse.
Jooksuga ilmus uurijate juurde sinakas mantlis hingeldav Michell. Naine värises üle terve keha, kui nägi puuri ulatuses punast vereloiku.
"Tere päevast, mina olen Michell Powler ja tulin siis nii kiiresti kui sain, aga kuidas valvuriga on ja kuhu Dino kadus?"
"Mul on teile kohutavad uudised. Kõik loomad on kuidagi lahti pääsenud, aga üks ninasarvik on endiselt objektil." teatas politseimütsi langetaud abipolitseinik Marc Sephy.
Seda uudis kuuldes korraldati suurim operatsioon, mis kunagi tehtud, sest kaalul oli inimeste elu. Linnas patrullisid vabad politseinikud, ka võeti kasutusele ratsapolitsei. Kusagil kõrgel pilvelõhkujate vahel tiirutas punane helikopter. Emma ning Paul tutvusid kogu loomaaia elukate nimekirjaga, mis ei olnud väike. Aeg aina tiksus halastamatult.
******
Oli aasta 1943. aasta soe suvepäev. Sofia Freude istus musta klaveri taga nng lasi õrnadel näpukestel üle mustade ja valgete klahvide voolata. Ajal kui Sofia korraks terava pilgu üle noodikirja lasi tuli tema kõrvale mustas vormis ning valge põllekesega teenijanna.
"Proua Sofia Freude, mul on teile kurvad uudised."
Naine klaveri taga jättis muusika kõrvale ning tõusis sinist  kleidiotsa üles tõstes klaveritoolilt
"Mis juhtus?" suunas Sofia mureliku ilme teenijanna silmadesse. Ta ei osanud oma halvimas unenäos ette näha, mida viisakalt kummardav teenijanna talle teatas.
"Mul on väga kahju seda teile teatada, aga teie abikaasa tegi raske avarii ning hukkus." lausus teenijapiiga, pannes käes Sofia õlale.
Sofia oli väga emotsionaalne ning jooksis kiirelt suurest saalist ülemisele korrusele.
Mõisapreili võttis kummutisahtlist kuld käepidemega sirkli kujulise noa. Naine tõstis külmrelva kõrgele ülesse ja oli valmis tera suurel kiirusel sinisese riidesse torkama, mille all figuuikas kõht, aga naist suutis takistada sama teenijanna. Kahe naise vahel hakkas toimuma tugev rüselus, kus hooletu ettevaatus abinõu puudumisel sai tera enda õrna nahka teenijanna. Naine hoidis kahe käega veritsevast kõhust kinni, kuid verekaotus oli nii suur, et teenijapiiga jäi silmad avatuna Sofia valget nägu jõllitama. Sofia sulges pisar silmades teenijanna klaasistunud silmad, aga sellega polnud mäng veel lõppenud.
Mõne minuti pärast astus ruumi ka teine teenijanna. Tema kole kisa meelitas mõisaproua tuppa ka ülejäänud pereliikmed. Sofia oli nii suures šokis, et unustas pihku verise noa. Kõik kes samal ajal ruumis viibisid said aru, et mõisapreili oli saanud hakkama millegi nii koletu asjaga, et kõigi silmadesse ilmus suur põlgusetuli. Majja tuli ka kaks politseinku kes naise koheselt minema toimetasid.
Paar päeva pärast mõisaproua vahistamist astus mõisa peauksest sisse Sofia isiklikult, aga naine ei olnud enam see kes varem, midagi oli temast teisiti. Lapsed olid muidugist õnnejoovastusest suremas, kui said taas tunda ema helli kallistusi. Sellest hetkest algas Freude mõisapere jaoks uus aeg.
Kõikide jaoks tekkis üks suur küsimus, et kuidas sai Sofia taas vabadusse. Mõisapreili, aga keelas seda jututeemat puudutada ning lubas karistada kõiki, kes selle range reegli vastu eksivad. Tõesti, Sofia käitumises oli midagi teisiti.
**********
Hallikate pilvelaevade vahelt piilub noorkuu ning näljased röövlinnud jälgivad kõrgelt puuokstelt kuidas Emma ja relvastatud Paul Sward mõisa ette sõitsid. Paul haaras vöö vahelt Clock tüüpi püstoli. Emma lasi uksekella. Alguses ei saanud uurijad mingit vasust, kuid õige varsti avanes suur nikertustega peauks. Sisse astudes ei olnud seal ühtegi hingelist. See ei olnud uurijatele esimene kord seda salapärast hoonet külastada, sest uurimisel oli ikka kadunud tüdruku salapärane kadumine.
Maja milles kummalised sündmused toimusid oli väga pika ajalooga. Ainus kes võinuks sellest kõigest rääkida oli krutsifiksiga vanadaam. Emma ei näinud teda, aga Paul suutis mingil moel temaga kontakti luua.
Emma istus hiiglaslikus raamatukogus ja vaatas vanu jäädvustusi. Ühel must- valgel pildil oli punases kleidis daam.  foto tagaküljelt võis lugeda nime "Opheliah" ja aastaks 1955
Naisuurija pidi äärepealt südameataki saama, kui märkas enda kõrval vanemat daami, kel vasakus käes rippus hõbedane krutsifiks.
"See oli aasta soojem suvi kui Opheliah jäljetult kadus. Opheliah oli tark tüdruk, kuid väga kange iseloomuga. Plika oma vanematega läbi ei saanud, aga mulle oli kui oma tütar."
Emma näitas töötõendit. Salapärane naine süütas kaminasse tule ja istus mürkrohelisse tugitooli.
"See maja ei ole enam selline nagu oli aastal 1958. lõpuks." Emma sai teada fakti, et maja elu lõppeski 58. aastal ,aga põhjust ta teada ei saanud.
"Kuid rääkige, mis sel viimasel ööl juhtus?"
Ristiga naise silmadesse ilmusid äkitselt niisked pisarad. Ta pühkis rätikuga silmi ja tõusis siis istmelt.
"Mul on väga kahju, aga ma ei tohi teile öelda. Kui ma seda teen hävineb kõik selles majas ning selle ajalugu." avas naine akna ja väljus sealt. Emma jooksis kiirelt aknale, aga alumisel korrusel ei olnud peale roosipõõsa midagi.
Paul tõi Emmale hunnik ajalehti, kus oli juttu väikesest tüdrukust nimega Opheliah Freude.
"Paul, ma arvan, et peame selle maja rahule jätma. Nägin hetk tagasi tagasi naist, kel suur saladus hingel, aga ta ei tohi sellest rääkida. Mis kõige kummalisem on see, et sel isikul on saladuslikud võimed. Ta otseses mõttes hüppas teiselt korruselt alla ja kadus kui vits vette." pistis Emma mõned albumid seljakotti.
"Mul on mõned proovid, lähme viime need laborisse, ehk saame nendest midagi teada." Emma ning Paul lahkusid kummalisest majast, mis varjas endas paksult saladusi, millest kellegil aimugi ei olnud.
************
Kell sai kaks öösel ning Erwin jõudis kohviringis viimasesse faasi. Mehe lahkamislaual asetses hunnik konte. Ajal kui Erwin ohvri kojut uuris ilmus kileriietes Emma Costa.
"Mis ma ohvri kohta oskan öelda, et laip oli sündmuskohal mingi 8 aastat. Surmapõhjuseks toon välja kõrge kukkumise."
Emma jalutas veidi ruumis ringi ja talle jäi silma üks pesapallikurikas.
"Sellel kurikal on vaid ohvri veri, aga ohver ise ei ole meie oma vaid keegi muu.
Naisel tekkis küsimus, et kurikal ei ole selle ohvri verd kes Erwini laual lebas.
"Ma uurisin mehe koljut põhjalikult ja leidsin klaasikillu. Ma valmistasin arvutis ohvri oletatava surmapõhjuse ja see on siis." vajutas patoloog arvutil klahve ja ekraanile ilmus video, mis näitab kuidas ohver alla kukkus.
"Kui sellega asi ei piirdu, kuna leidsin mehe silmakoopast fragmendi mingisugusest kirjast. Seda uurides leidsin nime, mis võib teid edasi aidata."
Emma tänas Erwinit suure töö eest ning lahkus morgist.
********'
Paul ja Emma koputasid uksele number 444 ja ruumisuu avas üks tüse habemega mees.
"Kas ma saan teid aidata? asetas mees silmadele ovaalsed prillid.
"Meie oleme kriminaalpolitseist ja sooviks teiega rääkida, kas me võime sisse astuda?"
näitasid uurijad töötõendit.
"Dimitri, kas need on sinu sõbrad?" hõikas habemik köögis olevale mehele, kes just heroiini ninna ajas.
"Ma ei tea neid selle, aga mida nad tahtma?" ilmus kollases homikumantlis Dimitri uksele
"Me oleme politseist ja sooviks Leonardoga rääkida."
Dimitri sai kõigest aru ning lükkas Pauli kõrvale. Isik libistas end mööda trepi käsipuud alla. Emma lasi relvast paar hoiatuslasku, kuid kangelane ei teinud sellest suurt numbrit ning jätkas teekonda.
Paul ja Emma kammisid pea kõik kohad läbi, aga tulemust see ei andnud.
"Tundub, et sel vennal on midagi varjata ja me peame teada saama kelle heaks ta töötab, kuid tema kaaslase  kuulame üle, kuna just tema olevat Dimitri võtmeisik." läksid uurijad tagasi korterisse ning kutsusid habemiku endaga jaoskonda.

Vampire killers

Vampire Killers
Spanish saga
1.ptk
Kuulsuste allee

Oli vihmane sügispäev ning New Yorgis toimus kuulsuste alleel mälestuskontsert. Ajal kui inimesed pöörasid pilgud värava suunas, ilmus nähtavale ihukaitsjate saatel rohelises sügismantlis naisterahvas, kelle kübaraga kaetud peakohal violetne vihmavari. Naine liikus edasi kõnepuldi suunas. Viimane ihukaitsja jäi värava ette seisma. Linnapea Claudia Cruw astus pulti, alustamaks kõnet.
Pronksi värvi kaabut kandev Paul Sward jälgis samal ajal ümbrust, kuigi tal oli oma ülesanne, ei tundud paljud pilgud teda ära. Mees peatus ühe mehe taga. Pauli kõrvale ilmus musta kübarat kandev Emma Coasta.
Naine oli pikka kasvu, helepruunide lokkis juustega. Naisel oli sõrm suunatud kabuurile, et kui miskit peaks juhtuma siis saaks relva kiirelt kätte.
Kui linnapea pika kõne lõpetanud oli, asetas punased roosid vihmast märjale monumendile. Rahvas langetas pea ja pidas viie minutilise vaikusseisaku.
Üks vanem vuntsitega mees hakkas väravast väljuma, kui tema kaela tungis midagi. Inimesed algul arvasid, et mees niisama lollitab, kuid asi oli naljast kaugel, kuna peale tugevat röögatust kukkus vanamees maha. Meedikute saabudes alustati mehe elustamist, mis ei andnud kahjuks mingeid tulemusi. Arstid tähendasid vanuri kaelal rohket verevoolu. Juhtum ei piirdunud ainult ühe ohviga. Natukese aja pärast toimus uus nähtamatu rünnak, ka teiste inimeste peal. Terve allee oli täis hirmsat kisa ja paanikat. Inimesed jooksid üle maha langevate laipade ning suundusid parklas olevatesse masinatesse.
Esimese ohvri juures olid patoloog Erwin Sky, kui ka politseiülem Willey Syrus. Willey kandis valget kaabut. Kauboi saapaninasid kaunistasid hallikad hobuserauad. Kuna mehel oli raskusi tasakaalu hoidmisega siis selleks kasutas Willey sinist jalutuskeppi.
Patoloog vaatas surnukeha üle ning teatas surmapõhjuseks arteri purunemise. Keegi oli mehe kaelale tugevad hambajäljed maallinud, kuid rohkema öelda ei osanud.
Politsei kammis kogu pargi läbi, aga kahjuks ei leitud midagi. Samal ajal tuli uurijate juurde hingeldav noor politseinik, kes teatas, et linnapea Claudia Cruw olevat kadunud teel linnavalitsusse. Ta sõnas, et eskort märkas kuidas must limusiin lihsalt teel kadus. Inimesed tulid autotest välja, kuid kedagi teist silmapiiril ei olnud. Paul ja Emma ei suutnud seda uskuda ning läksid kärmelt autodesse. Emma proovis linnapeale helistada, aga number kutsus, kuid vastu ei võtnud keegi. Pärast tunni ajast otsingut leiti limusiin surnuaiast.
*******'
Oli teisipäeva südaöö. Öösse mattunud puudel kraaksusid näljased rongad ning vaikses tuules kriiksus vana mõisahoone hingelt maas uks. Maja ees oli suur roostekihi all olev purskaev, selle sees purjetasid värvilised vahtralehed. Luksusliku peaukseni viis umbrohtu uppunud munakivisillutis. Punast hoonet kaunistas kaks kõrget torni ning keskel sätendas ilusama ilma korral marmorist kuppel. Aknad olid risküliku kujulised ja ühe ülemise toa aknast rippus välja räbaldunud riidetükk. Tundus, et keegi oli siiski selle hoone hõivanud, sest vasakus tiivas põles õrn tuluke.
Keegi võõras mees  avas roostetanud värava ja liikus mööda munakivisillutist purskaevu suunas. Vaadanud roiskunud vette nägi seal armilist nägu. Haavatud silma kattis silmaklapp ning teine oli musta juuksetuka varjus. Pead kattis süsimust kaabu ja parema käe käevangus rippus rullitud pärgament.
Võõras võttis soojas taskust olnud käe välja ning väriseva rusikaga kasutas uksekoputajat. Mõne hetke pärast avanes kriiksudes peauks. Teisel pool seisis valges maikas kiilaspäine mees. Maikaga mees tõmbas hammaste vahelt ära pläru ja küsis temalt mis on ta soov. Tundmatu isik lükkas ukse pärani lahti ja sammus lihsalt edasi.
Jõudnud kööki, märkas võõras laua ääres viite meest, ühel neist istus süles napis riides noor neiu. Naine haaras tooliseljalt musta nahktagi ning sõnas, et läheb käib korra üleval ära. Samal ajal pakkusid mehed võõrale kanepit, kuid ta keeldus sellest koheselt, sest teda huvitas miski muu.
Noor piiga seisis peegli ees ja üritas sobitada kleite. Kogu voodi oli täis erinevates värvitoonides seelikuid ning muud naistele mõeldud kraami. Viimaks otsustas neiu smaragd rohelise kasuks. Ajal kui neiu end riietas, ilmus justkui maa-alt võõras mees. Isik lukustas sõrmenipsuga uksed ja aknad.
Piiga taipas, et midagi oli valesti ning tormas hirmust värisedes aknani. Ta üritas seda avada, kuid see oli kui kinni kiilutatud. Võõras mees sammus aina aeglaste sammudega piiga ligi, ta suunas lubivalge käe hirmust väriseva neiu suunas ja tõmbas teda enda poole. Neiul ei jäänud muud võimalust kui alluda võõra mehe võlujõule ja libiseda mööda aukliku põrandat mehe embusesse. Plika üritas ka karjudes märku anda, aga jättis selle siiski sooritamata, kuna kartis nii väga oma elu pärast ja nii avaneski lõpuks kinni olnud aken ja neiu lendas koos võõraga nagu nõiad kuu poole.
Mehed kes olid alumisel korrusel kuulsid ülevalt mingit mütsatust. Vanematest meestest haaras üks  lauasahtlist tulirelva ja läks mööda keerdtreppi ülemisele korrusele. Jõudnud neiu tuppa nägi mees toas vaid pruuni kohvrit ja tuule käes lehvivat kardinat. Mees vaatas aknast välja, kuid peale huluvate kasside ja täiskuu polnud seal kedagi. Mõningaste minutite saabudes astusid tuppa ülejäänud relvastatud mehed. Akna juures olnud mees teatas Sandra kadumisest, just sellist nime kandis salapäraselt kadunud tütarlaps. Peale seda juhtumit alustati otsingutega.
***********
Järgmisel päeval saabusid kuulsasse Freude mõisa Paul, Emma ning Willey.
Emma askeldas köögis ja Paul uuris ülemusel korrusel kadunud neiu tuba. Ruum oli üsna väike Akna vastas asetses puidust voodi, seal oli baroki stiilis riidekapp. Paul avas ühe avatavatest sahtlitest ning leidis sealt vana must-valge foto. Jäädvustusel oli peal punases kleidis noor naine. Pead kattis sinise sulega ehtiv päevakübar. Foto tagaküljel seisis arv 1952 "Suvi" Kui uurija baroki stiilis riidekapi avas, avastas ta ukseküljelt täiesti tundmatu nime, milleks oli Isabella Sorpotar.
Pauli ehmatas ühe naise ilmumine ukselävele. Isik oli turske kehaehitusega ja suurte silmadega. Vasakus käes hoidis helmestega krutsifiksi.
Naine ütles, et naist keda uurijad otsivad ei ole siin. Ta olevat väga kaugel. Paul üritas vanast naisest mööduda, aga põrkas tagasi.
"Isabella Sorpotar ei ela enam siin. Ta suri mõne aasta eest, kuid tema vend on veel elus." süütas proua sigari ja istus voodiservale.
"Ma ei otsigi Isabellat, vaid üht neidu, kes kadus eile öösel.
"Kui Emma tuppa astus nägi ta Pauli ehmunud nägu.
"Kas sa nägid seda vana naist?" Emma vahtis igale poole kuid ei märganud läheduses mitte kedagi.
Willey Syrus jalutas hoovis ringi ning märkas salapäraseid jalajälgi
"Jälge vaadates võib oletada, et tegemist on kummikuga, aga jäljed kaovad garaaži juures.
Emma ja Paul avasid garaaži, milles seisis punane buss. Kui uurijad sõidukil uksed avasid, kukkus sealt välja peata luukere. Emma korjas ülesse nimesildi, kus seisis nimi Georg Washer.
"George Washer 39- aastane kasiinosõltlane, kuid tahaks teada miks tal pead ei ole?" nõudis Willey vastuseid, mida tahtsid teada ka teised.
Patoloog korjas kõik kondid kokku ja asetas musta prügikotti. Veel leiti sündmuskohalt klapiga telefon ja kaksteist rauast kirvest.
Paul istus oma autos ning trükkis arvutisse hukkunu nime ja sealt leidis nii mõndagi huvitavat,kuid. Salapärane vanadaam ilmus uuesti Pauli autosse. Paul andis gaasi ja sõitis tagasi jaoskonda.