Vampire killers

Vampire killers
2.ptk
Loomad on lahti
"Animals are out"

Oli külm ja sünge sügisöö. Tuul ulgus ja näljased varesed vaid kraaksusid hirmuäratavatel puuokstel.
Kohalikus New Yorgi loomaaias jalutas ringi mustas vormis valvur, kes aeg- ajalt suunas taskulambivihu mõnele tühjale puurile ja tundus, et kõik oli korras, aga see oli vaid surmav vale. Valvur kuulis enda selja tagant mingisugust tuhinat, nagu oleks keegi temast välgu kiirusel mööda tuhisenud. Mees tegi 360- kraadiseid pöördeid, aga ei näinud enda vastas mitte ühtegi hinge.
Kui valvur jõudis teekonnal lõvipuurini, märkas ta, et uks oli kuidagi lahti kangutatud.
Mees otsustas asja lähemalt uurida ning astus puuri, nähes, et kiskja vahtis mehele altkulmu otsa sai valvur teada kohutava tõe, et teda tabab verine hukk, mida ta ei suutnud ka õudsamas unenäost ettegi kujutada. Vaht sihtis värelevad näpud vööl olevale kabuurile ning püüdis haarata Walther PPK tüüpi püstoli, aga kiskja väledusele pidi öövaht siiski alla vanduma. Raevunud loom tõstis käpad taeva poole ning lükkas vaese valvuri pikali. Lõvi hoidis teravate küüniste abil mehepoega kinni ja hakkas suurte tugevate hammastega mehelt liha välja kakkuma. Selleks ajaks kui loom vaikselt maiustas kadus ka loomaaiast salapärane isik
******

Järgmisel päeval suleti kogu loomaaed tavakülaliste jaoks. Verisesse puuri sisenesid Emma ja Paul. Veidi eemal pakkis valvuri jäänused kokku Erwin Sky.
"Kahjuks mul ei ole midagi rõõmustavat teatada, sest loomake tegi suurema töö juba ära, aga loomaaia direktor Michell Powler soovib teiega rääkida."
Erwin pani jäänukid auto tagumisse kongi ja sõitis laborisse.
Jooksuga ilmus uurijate juurde sinakas mantlis hingeldav Michell. Naine värises üle terve keha, kui nägi puuri ulatuses punast vereloiku.
"Tere päevast, mina olen Michell Powler ja tulin siis nii kiiresti kui sain, aga kuidas valvuriga on ja kuhu Dino kadus?"
"Mul on teile kohutavad uudised. Kõik loomad on kuidagi lahti pääsenud, aga üks ninasarvik on endiselt objektil." teatas politseimütsi langetaud abipolitseinik Marc Sephy.
Seda uudis kuuldes korraldati suurim operatsioon, mis kunagi tehtud, sest kaalul oli inimeste elu. Linnas patrullisid vabad politseinikud, ka võeti kasutusele ratsapolitsei. Kusagil kõrgel pilvelõhkujate vahel tiirutas punane helikopter. Emma ning Paul tutvusid kogu loomaaia elukate nimekirjaga, mis ei olnud väike. Aeg aina tiksus halastamatult.
******
Oli aasta 1943. aasta soe suvepäev. Sofia Freude istus musta klaveri taga nng lasi õrnadel näpukestel üle mustade ja valgete klahvide voolata. Ajal kui Sofia korraks terava pilgu üle noodikirja lasi tuli tema kõrvale mustas vormis ning valge põllekesega teenijanna.
"Proua Sofia Freude, mul on teile kurvad uudised."
Naine klaveri taga jättis muusika kõrvale ning tõusis sinist  kleidiotsa üles tõstes klaveritoolilt
"Mis juhtus?" suunas Sofia mureliku ilme teenijanna silmadesse. Ta ei osanud oma halvimas unenäos ette näha, mida viisakalt kummardav teenijanna talle teatas.
"Mul on väga kahju seda teile teatada, aga teie abikaasa tegi raske avarii ning hukkus." lausus teenijapiiga, pannes käes Sofia õlale.
Sofia oli väga emotsionaalne ning jooksis kiirelt suurest saalist ülemisele korrusele.
Mõisapreili võttis kummutisahtlist kuld käepidemega sirkli kujulise noa. Naine tõstis külmrelva kõrgele ülesse ja oli valmis tera suurel kiirusel sinisese riidesse torkama, mille all figuuikas kõht, aga naist suutis takistada sama teenijanna. Kahe naise vahel hakkas toimuma tugev rüselus, kus hooletu ettevaatus abinõu puudumisel sai tera enda õrna nahka teenijanna. Naine hoidis kahe käega veritsevast kõhust kinni, kuid verekaotus oli nii suur, et teenijapiiga jäi silmad avatuna Sofia valget nägu jõllitama. Sofia sulges pisar silmades teenijanna klaasistunud silmad, aga sellega polnud mäng veel lõppenud.
Mõne minuti pärast astus ruumi ka teine teenijanna. Tema kole kisa meelitas mõisaproua tuppa ka ülejäänud pereliikmed. Sofia oli nii suures šokis, et unustas pihku verise noa. Kõik kes samal ajal ruumis viibisid said aru, et mõisapreili oli saanud hakkama millegi nii koletu asjaga, et kõigi silmadesse ilmus suur põlgusetuli. Majja tuli ka kaks politseinku kes naise koheselt minema toimetasid.
Paar päeva pärast mõisaproua vahistamist astus mõisa peauksest sisse Sofia isiklikult, aga naine ei olnud enam see kes varem, midagi oli temast teisiti. Lapsed olid muidugist õnnejoovastusest suremas, kui said taas tunda ema helli kallistusi. Sellest hetkest algas Freude mõisapere jaoks uus aeg.
Kõikide jaoks tekkis üks suur küsimus, et kuidas sai Sofia taas vabadusse. Mõisapreili, aga keelas seda jututeemat puudutada ning lubas karistada kõiki, kes selle range reegli vastu eksivad. Tõesti, Sofia käitumises oli midagi teisiti.
**********
Hallikate pilvelaevade vahelt piilub noorkuu ning näljased röövlinnud jälgivad kõrgelt puuokstelt kuidas Emma ja relvastatud Paul Sward mõisa ette sõitsid. Paul haaras vöö vahelt Clock tüüpi püstoli. Emma lasi uksekella. Alguses ei saanud uurijad mingit vasust, kuid õige varsti avanes suur nikertustega peauks. Sisse astudes ei olnud seal ühtegi hingelist. See ei olnud uurijatele esimene kord seda salapärast hoonet külastada, sest uurimisel oli ikka kadunud tüdruku salapärane kadumine.
Maja milles kummalised sündmused toimusid oli väga pika ajalooga. Ainus kes võinuks sellest kõigest rääkida oli krutsifiksiga vanadaam. Emma ei näinud teda, aga Paul suutis mingil moel temaga kontakti luua.
Emma istus hiiglaslikus raamatukogus ja vaatas vanu jäädvustusi. Ühel must- valgel pildil oli punases kleidis daam.  foto tagaküljelt võis lugeda nime "Opheliah" ja aastaks 1955
Naisuurija pidi äärepealt südameataki saama, kui märkas enda kõrval vanemat daami, kel vasakus käes rippus hõbedane krutsifiks.
"See oli aasta soojem suvi kui Opheliah jäljetult kadus. Opheliah oli tark tüdruk, kuid väga kange iseloomuga. Plika oma vanematega läbi ei saanud, aga mulle oli kui oma tütar."
Emma näitas töötõendit. Salapärane naine süütas kaminasse tule ja istus mürkrohelisse tugitooli.
"See maja ei ole enam selline nagu oli aastal 1958. lõpuks." Emma sai teada fakti, et maja elu lõppeski 58. aastal ,aga põhjust ta teada ei saanud.
"Kuid rääkige, mis sel viimasel ööl juhtus?"
Ristiga naise silmadesse ilmusid äkitselt niisked pisarad. Ta pühkis rätikuga silmi ja tõusis siis istmelt.
"Mul on väga kahju, aga ma ei tohi teile öelda. Kui ma seda teen hävineb kõik selles majas ning selle ajalugu." avas naine akna ja väljus sealt. Emma jooksis kiirelt aknale, aga alumisel korrusel ei olnud peale roosipõõsa midagi.
Paul tõi Emmale hunnik ajalehti, kus oli juttu väikesest tüdrukust nimega Opheliah Freude.
"Paul, ma arvan, et peame selle maja rahule jätma. Nägin hetk tagasi tagasi naist, kel suur saladus hingel, aga ta ei tohi sellest rääkida. Mis kõige kummalisem on see, et sel isikul on saladuslikud võimed. Ta otseses mõttes hüppas teiselt korruselt alla ja kadus kui vits vette." pistis Emma mõned albumid seljakotti.
"Mul on mõned proovid, lähme viime need laborisse, ehk saame nendest midagi teada." Emma ning Paul lahkusid kummalisest majast, mis varjas endas paksult saladusi, millest kellegil aimugi ei olnud.
************
Kell sai kaks öösel ning Erwin jõudis kohviringis viimasesse faasi. Mehe lahkamislaual asetses hunnik konte. Ajal kui Erwin ohvri kojut uuris ilmus kileriietes Emma Costa.
"Mis ma ohvri kohta oskan öelda, et laip oli sündmuskohal mingi 8 aastat. Surmapõhjuseks toon välja kõrge kukkumise."
Emma jalutas veidi ruumis ringi ja talle jäi silma üks pesapallikurikas.
"Sellel kurikal on vaid ohvri veri, aga ohver ise ei ole meie oma vaid keegi muu.
Naisel tekkis küsimus, et kurikal ei ole selle ohvri verd kes Erwini laual lebas.
"Ma uurisin mehe koljut põhjalikult ja leidsin klaasikillu. Ma valmistasin arvutis ohvri oletatava surmapõhjuse ja see on siis." vajutas patoloog arvutil klahve ja ekraanile ilmus video, mis näitab kuidas ohver alla kukkus.
"Kui sellega asi ei piirdu, kuna leidsin mehe silmakoopast fragmendi mingisugusest kirjast. Seda uurides leidsin nime, mis võib teid edasi aidata."
Emma tänas Erwinit suure töö eest ning lahkus morgist.
********'
Paul ja Emma koputasid uksele number 444 ja ruumisuu avas üks tüse habemega mees.
"Kas ma saan teid aidata? asetas mees silmadele ovaalsed prillid.
"Meie oleme kriminaalpolitseist ja sooviks teiega rääkida, kas me võime sisse astuda?"
näitasid uurijad töötõendit.
"Dimitri, kas need on sinu sõbrad?" hõikas habemik köögis olevale mehele, kes just heroiini ninna ajas.
"Ma ei tea neid selle, aga mida nad tahtma?" ilmus kollases homikumantlis Dimitri uksele
"Me oleme politseist ja sooviks Leonardoga rääkida."
Dimitri sai kõigest aru ning lükkas Pauli kõrvale. Isik libistas end mööda trepi käsipuud alla. Emma lasi relvast paar hoiatuslasku, kuid kangelane ei teinud sellest suurt numbrit ning jätkas teekonda.
Paul ja Emma kammisid pea kõik kohad läbi, aga tulemust see ei andnud.
"Tundub, et sel vennal on midagi varjata ja me peame teada saama kelle heaks ta töötab, kuid tema kaaslase  kuulame üle, kuna just tema olevat Dimitri võtmeisik." läksid uurijad tagasi korterisse ning kutsusid habemiku endaga jaoskonda.